Ablas talvike ja muud naabrid

Mul on linnumaja. Tihased on mu lemmikud, kuigi pisut arglikud. Kohusetundliku naabrimutina varustan linnukesi söögikraamiga. Kohati on korralik madin akna taga, suisa pimedani välja. Ühel päikselisel päeval läks koristamine linnunahka. Nii põnev oli jälgida, kuidas kari talvikesi istusid kastanil ja särasid päiksekiirtes nagu nääriehted. Üks eriti ablas emane istus majakeses ja kugistas seemnekesi. Teiste lähenedes ajas ta tiivad laiali ja pärani nokaga sutsas. Mina muidugi muretsesin oma tihaste pärast, paar räbalat sinitihast vajaksid kindlasti kosumist. Lõpuks siiski tihased märkasid talvikese selja taha hiilida ja seemneid pätsata. Tänane pommirühm koosnes musträstast; kobistas ja peksis kraami laiali.

Üks õhtu oli naabriga kokkusaamine ette nähtud. Pahaaimamatult kobina peale ust avades lõi mind pahviks ilmselt üsna hõljuv pikk noormees - roosa mini kombineega, huulevärv laiali ja jõudis vaid "öööööö" välja spunkida. Ega ma isegi verbaalselt hiilanud: "Ouououououou" ja oi kui kiire uksesulgeja ma veel olen! Kusjuures tüüp meenutas üht ilueedist koostööparnerit (irw). See oli esialgu üsna ehmatav, aga eks ole isegi kunagi kaotajaid triikimislauaga mööda korrusmaja trepikoda joosta ja lollusi karjuda lastud.
Hmm, aga miks mitte mõni kostüümiüritus korraldada...