Punkvarblane

Kuna mu pildiapastraadid kõik omadega õhtul on, siis pean jätkama vanade ülesvõtetega. Meelsamini demonstreeriks uusi kostilisi, keda alul vigaste peadega varblasteks pidasin. Tegelikult on punaste peadega urvalinnud mu söödamaja üles leidnud + tuvi üritas ka rünnata, aga osutus pisut kohmakaks. Linnatingimustes juba üsna arvukas klientuur mul, kas poel?

Bali: Kogu praht ja solk kallatakse hulga naabrite poolt väiksele maalapile ja siis mingi aja tagant põletatakse kogu saast. Kui veel mitmed naaberkonnad seda samal ajal teevad, siis on õhk üsna paks ja mattev. Niikaua saavad küla koerad ja muud pudulojused seal vabalt trallida. Pildil kaotas kana oma tibud sinna kilepakendite alla.
Pilt on tehtud sunnitud peatusel. Kuna sealne liiklus on eriti "voolav", siis valdavalt motikatel liikuv mass ei reageeri tagant tuleva suurema ja kiirema sõiduvahedi hüüetele. Sääreväristajal on lubatud 4-5 inimest. Nii olla nähtud kogu pere sadulas, kusjuures ema imetamas imikut sõidu ajal. Külateel suutis meie muidu osav bussijuht ühe väristaja kraavi lennutada. Ega midagi hullu polnud, kriips-kraaps ja pisut pappi. Politseil oleks ilmselt sinna urkasse terve päev tulla olnud.

Kerjamine on keelatud, muti igaks juhuks proovis. Kui kohalikult kodutute kohta päritud sai, siis järgnes mitu arusaamatut hetke. Kõigil on ju mingi kogukond!!! On sugulased ja naabrid hoiavad üksteise lastel silma peal. Lubatud on nahutadagi kelmustükkide korral. Usun, et sealsed tolmused kratid on tunduvalt hallatavamad kui nö tsiviliseeritud tatid, kelle ohjamiseks supernannyd appi kutsutakse. Paarile sellisele saatele peale sattudes tekib ahastus, et kõik lapsed lastaksegi kasvada sellisteks?

Appi, mul tuli südame kohale südamekujuline nahalööve! Sõbrapäev ju ammu möödas.