Oi see londikalla ajab õhkama.
Üks rõõmsamaid meenutusi kaugelt maalt on beebielevantidega seotud. Kui nad tähelepanu said, ajasid kohe londi uppi ja suu lahti. Siuke hääletu kõkutamine. Ma ikka ronisin oma luua seljast maha, et seda jõmpsikat korralikult patsutada. Eks neid pestakse ka kenasti, aga minu üllatuseks polnud tal mingisugust lõhna, kõrvad pehmed nagu samet. Karvad olid pisut karuseda, aga arvasin hullemat. Eks neid kasvatatakse turistide lõbustamiseks ja paistsid sellega rahul olevat. To tatt oskas ilusti tänada ja nägemist öelda. Tagumik uppi ja kummardusega kaasnes kõva röhatus. No nii naljakas.
Võibolla tänu sellele oskan hinnata ka kodus diivanilt kostvaid taolisi helisid.

Teine elamus oli rollerisõit. Alul pelutas kogu mõte: vasak ning kohati arusaamatu liiklus, hullud künkad ja olematu kogemus motoriseeritud kaherattalisega. Minu vaimustuseks oli kõik lihtsam kui esialgu näis. Ainuke äpardus toimus parklas ja peaaegu seistes tegin kukkumise eksperimendi, et hiljem poleks vajadust :) Praegu vaatan seda õnnetut roosa nahaga varvast muidugi heldimusega. Tänu temale sai sulg taas haaratud :) Väga vahva oli. Öösel isegi veel toredam, siis oli jahedam õhk ja vähem liiklust ning teised lõhnad-hääled.