Siga lustib peenramaal

Meie maakodu on kui Sammalhabe pesa. Niipea kui ehitusel üle jäänud pruss seina najale vedelama jääb, on linnupesa otsas. Tutikaid pesakaste ei osata seevastu veel vääriliselt hinnata. 1 aasta kui ühel lammutusel iidvana pesakast üle jäi, viskasime ta elegantselt viltu vahtra harude vahele. Pigem nagu ilu pärast. Ja oh üllatust, kui kuldnokad selle sobivaks tunnistasid. Päris huvitav oli puu all õuevoodil nende tegemisi jälgida.

Tänavu pidasid herilased meie sauna ja kemmergut ideaalseteks pesapaikadeks. Mina saunas 4 pesakera all küll ei julenud ööbida. Ega kemmergusse minna. Istelaua alt sai sobivat pesamaterjali ja kokkutuleku ajal muudki värskemat roosat linnavurlede pehmeks istutud kraami. Ja jälle oli linnuke vetsumajja pesa pununud. Jällegi ei sobi nagu noort pere minna segama. Kui põnnid liikumist adusid, siis esmalt olid kõigil kõrid õieli, aga kui lõuatäit ei kukkunud, siis sulasid pesaga üheks.

Kevadeks olid põdrad ohtralt ümbrust väetanud, paraku sai ainult 1 lillepeenrale pihta. Põdrad arvasid paremaks üht head õunapuud ohtralt kärpida. Kõrged hanged aitasid kõrgemalt ampsata. Sügisel tuustisid notsud pea pool õunapuuaeda üles. Me oleme neile alati nosimist jätnud, aga siiani pole päris hoovimuru räsitud. Tänavugi oli priske õunasaak. Ja need sigudikud peavad meie onni omaks. Meie põllule jäi viimne talv kaer maha. Kevadel oli näha, kus laulupidu toimus. Mõnekümne meetrine kitsas rada tihedalt junnidega kaetud ja kuuse alused pesajälgi täis. Aga me ei kurda. Kuna suurt ilu- või tarbeaeda meil nagunii pole, siis on ju tore kui naabrivalve on kohal.