piccolino topolino

Siga lustib peenramaal

2010-11-17T19:40:00.005+02:00

Meie maakodu on kui Sammalhabe pesa. Niipea kui ehitusel üle jäänud pruss seina najale vedelama jääb, on linnupesa otsas. Tutikaid pesakaste ei osata seevastu veel vääriliselt hinnata. 1 aasta kui ühel lammutusel iidvana pesakast üle jäi, viskasime ta elegantselt viltu vahtra harude vahele. Pigem nagu ilu pärast. Ja oh üllatust, kui kuldnokad selle sobivaks tunnistasid. Päris huvitav oli puu all õuevoodil nende tegemisi jälgida.

Tänavu pidasid herilased meie sauna ja kemmergut ideaalseteks pesapaikadeks. Mina saunas 4 pesakera all küll ei julenud ööbida. Ega kemmergusse minna. Istelaua alt sai sobivat pesamaterjali ja kokkutuleku ajal muudki värskemat roosat linnavurlede pehmeks istutud kraami. Ja jälle oli linnuke vetsumajja pesa pununud. Jällegi ei sobi nagu noort pere minna segama. Kui põnnid liikumist adusid, siis esmalt olid kõigil kõrid õieli, aga kui lõuatäit ei kukkunud, siis sulasid pesaga üheks.

Kevadeks olid põdrad ohtralt ümbrust väetanud, paraku sai ainult 1 lillepeenrale pihta. Põdrad arvasid paremaks üht head õunapuud ohtralt kärpida. Kõrged hanged aitasid kõrgemalt ampsata. Sügisel tuustisid notsud pea pool õunapuuaeda üles. Me oleme neile alati nosimist jätnud, aga siiani pole päris hoovimuru räsitud. Tänavugi oli priske õunasaak. Ja need sigudikud peavad meie onni omaks. Meie põllule jäi viimne talv kaer maha. Kevadel oli näha, kus laulupidu toimus. Mõnekümne meetrine kitsas rada tihedalt junnidega kaetud ja kuuse alused pesajälgi täis. Aga me ei kurda. Kuna suurt ilu- või tarbeaeda meil nagunii pole, siis on ju tore kui naabrivalve on kohal.

Tore suvi oli

2010-11-17T19:27:00.001+02:00

Lambakobar

2010-06-16T10:21:00.002+03:00

Oinad lubati kevadel karjamaale. Vanemad tüübid olid varem erinevates aedikutes oma haaremitega. Nüüd peavad poisid ilma tüdrukuteta maid jagama. Jagasidki nii et pead olid verised. Vanemad hoiavad küljed vastamisi, et teine ei teeks saammugi rohkem. Nooremad hoiavad targu vanemate ligi. Maailm on nii suur ja hirmutav ju. Elektrikarjuse test sai tehtud, keegi alevisse ei kippunud ja uted-talled lubati ka naabervaibale.

Valekorgid

2010-06-08T17:26:00.003+03:00

Varakevadel maal jalutades kirun prügijobusid. Eriti neid, kes bõmmiga ketsi vilistavad ja aknast tzinnipurke või jätsipabereid pilluvad. Meite omadel on hulka maad ja paraku peame teeäärseid rokakollide järel ise kasima, kuniks lopsakas võsa tee ääred peidab :) Korra imestasin, et küll on ikka kokakoola korke maha külvatud. Need hoopis seenekesed, väidetavalt hääd lõnga toonimiseks. Ehk saab kunagi proovida kui käed nii hõivatud enam pole.

Vaga vaaks

2010-05-31T13:01:00.004+03:00

Nagu tellitult kõndisin taas Volta uulitsas ja ülla-ülla: täpselt samas kohas jälle kohmakas varesetita. Jälle keset autoteed ja varbaga udjamise peale muru poole ei nihku. Mamma ja papa torpedeerisid vaenlast (mind siis) ja kohutav kära tõmbas ligi kraage-kajakaid ja teisi kelme vareseid. Teatavasti jagavad kajakad ja varesed pidevalt Kalamajas territooriumi. Vaesed vanemad pidid neid peletama ja minu kallal tänitama. 1 jälitas mind sõimuga isegi kõrvaltänavasse. Õhtul lähen kontrollin, kas on taas pannkoogiks tambitud.

Paistab, et hakkan linnublogiks muutuma :)

Kastan varjab varest vaga linnukest

2010-05-28T23:03:00.005+03:00

Ilus kastan kasvab akna taga. Ma alati ootan selle õitsemist. Varese pesa on täpselt meile nähtaval. Vahel julgeb pesitseda, aga üldiselt peetakse meie tubast liikumist ohtlikuks. Tänavu meid polnud ja paarike julges pesa kasutada.
1 päev kõõlusid pojad pesaserval ja juba järgmine päev kupatati tuulele. Naljakad kohmakad ja tudisevad.
See sulekera ei saanud pesast eriti kaugele, lasi mul vabalt aknal kõõluda ja zuumida. Eriti ei liikunud, vaid ringutas ja pööritas ilusaid siniseid silmi. Kui toast nõudlikku titenuttu kostma hakkas, siis muutus linnuke ärevaks ja hakkas mööda oksa edasi-tagasi vaaruma kuniks küljega jämedama oksa toeks leidis. Tunni pärast võttis julguse kokku ja kargas mamma tungival nõudmisel kõrgemale.

1x ammu sõitsin läbi Kalamaja kõrvalise tänava ja leidsin keset autoteed väikse tobu varese. Tulin välja ja võtsin ta kätte. Ta oli ülimalt kerge ja pehme ja soe. Pööras pead ja tegi kähiseva vääksu. Asetasin ta mamma-papa räuskamise saatel haljasalale ja soovitasin seal püsida. Kuidagi nii armas tunne jäi sellisest isiklikust kontaktist... Paar tundi hiljem sõitsin samal tänaval ja ta oli täiega lapikuks sõidetud. Tuju oli pikaks ajaks morn.

Tagasi

2010-05-27T09:18:00.005+03:00

Nii, nüüd siis on aega olnud põdeda ehk sai küllalt kah. Tulekahju tekitas hulga ebamugavusi, aga tegelikult midagi hullupöörast ei juhtunud - kodu on alles, parmudest saime lahti ja trepikojas remondi kah. Ju siis oli majavaimul oma plaan parmudest vabanemiseks, sest ilmselt poleks neid niipea ussi-ega-püssirohi võtnud. Kolimine ja kindlustusega jagelemine ja haisuahastus ei tundugi enam nii väkad. Nüüd siis tagasi kodus. Põhimõtteliselt oleks võinud juba varem tagasi kolida, aga trepikoja remondi orgunn võttis aega.

Ajutises elukohas Lasnamäel oli kohati täitsa elamusterikas. Mustakivi keskuse kõrval ja sees kees täiesti ulmeline elu. Oleks nagu Eesti ja natuke nagu poleks ka. Paksu lumega Lasnas oli suur eelis vankriga liiklmeiseks kiire lahti ajamine. Saviets oolip lasnakatest, et ikka penikest jooksutada saaks. Mitte kunagi ei kasi keegi oma peni rooja. Tänudi aina juurde tulev lumi kattis eelmise kihi kenasti kinni, aga oh seda paljastavat sulailma.

Kivilinn on masendav, aga kui silmi lahti hoida on aega, siis päris elutu koht siiski pole. Parv leevikesi talvel sireliseemneid maiustamas, ulakad kajakad, pelglikud varesed ja lõõritavad kuldnokad.

Elu nigu vilmis

2009-12-21T18:33:00.002+02:00

Oi kui mul oleks meelde tulnud keset actionit kaamera haarata, ma oleks ürituse kinni pannud!
Panen oma seikluse kirja, ei jaksa enam 1haaval uuesti ja uuesti kirjeldada. Üsna pikk lugu, et võileivad võiks enne valmis teha.

Igatahes laupäev, magan millal tahan. Kuulen trepikojas suitsuanduri piiksumist ja kosserdan vaatama. Ennegi jobud ahju küttes siibri kinni unenud. Pahhh, paks suits vastu vahtimist. Kokutades helistan päästeametisse ja imestan, et sellise koguse suitsu peale mina esimene helistaja olen. Tädi toru otsas soovitab põrandaligi hoida. Vaatan põrandale ja nagu mõnes võlurifilmis liigub must triip mööda põrandat minu poole. Sulgun pigem ainukesse uksega tuppa aknale kõõluma. Naabrinäitsik jooksis juba mitmendat tiiru ümber maja. Tuletõrje saabus kiiresti. Korter aina täitus paksu suitsuga. Minu vahepealne sihitu ringisahmimine on häguselt meeles. Viskasin vaiba välisukse ette, aga ega see suurt küll midagi enam kinni ei hoidnud.

Alt hüüdis pealik tuletõrjuja, et mulle tullakse kohe järele. Autopiloot käskis võimalikult lähedalasuvad soojemad riided selga otsida. Leidsin villased sokid ja siseheitlus läks lahti - nende sokkidega ei mahu saapad jalga! Meeleheitliku rumalusena jooksin esikusse saapaid otsima. Midagi ei näe, hingata ei saa ... õnneks jope asukohta teadsin täpselt. Ja õnneks tuli meelde uks lukust lahti keerata. Tagasi akna peale hingeldama. Peas ainult mõte, et ehk enam kaua ei lähe ja ja kuidas Vigri vastu peab.

Ja siis nagu miski apokalüptiline ilmutus. Pööran ümber ja läbi paksu tossu näen valguskiirt sähvimas, nähtavale ilmub kaitsemaskiga susisev mees. No täpselt nagu filmis. Mulle ei saa kiiruga maski pähe, edasi kuulen enda hingamist maskis. Talutatakse mind esikusse ja seal vatravad veel paar tõrjujat midagi vene keeles mulle. Minu abitu hüüe saabaste järele jääb tossu sisse kängema. Seesama ukse ette visatud vaip tõmmatakse mulle selga ja jeehat. Trepp tundus täiesti must, ega üldisest olukorrast saanud aru midagi. Ma oleks meelsamini alla jooksnud, aga alati keegi talutas mind käevangust. Ants pidi kohe jõudma, aga edasine suhtlus kulges meil telefonitsi.

Edasi kiirabisse ja maskiga istumine, tooliga sõidutamine ja hoolitsevad medvennad. Alati keegi nühkis mu nägu, ilmselt oli mask tahmane. Oodata oli ööseks hospitaliseerimist. Igas osakonnas uuesti paberite täitmine, ometi ju e-meditsiin jne. Lõpuks tegi juba pisut nalja ehmunud personali näod kui mind tahmase ja hapnikumaskiga kohale kärutati. Millegipärast oli kõige kohutavam minu sokkis olek! Nagu ma oleks bussiga sokkis tulnud. Kusjuures palju ma siis õues olin, külm polnud kordagi. Teine suur imestus - miks sa siis välja ei tulnud?! Daah!!

Igatahes Vigri liikus ja toonid korras, mul küll veres vingugaasi. Siuhh asemele ja torud ninna ning head und. Katsu aga magada kui mingi asi näos susiseb ja magamisruumi temperatuur tavapärasest 10 kraadi kõrgem + naabrimutt norskab ning seinakell "käis". Õde tõi mulle poole öö ajal mingit lurri "rahustuseks". No ei aita see imerohi, hoopis tugevad tihedad toonused algasid. Tere hommikust, Vigri küll enamvähem valmis, aga ikkagi pisut varavõitu ... Shallalaa, jälle tooliga sõitu teise osakonda. Õnneks osutus asi valehäireks.

Igatahes kui varem manitseti suuuuuure elumuudatuse eest (et ei saa magada ja valus jne), siis nüüd saab seda täiega. Kodu on läbikülmunud ja tahmane, kõige hullem on vinguhais. Nüüd tuleb otsustada-planeerida-orgunnida-uurida. Võõras ajutine elukoht, töö-kommunikatsioonikorraldus. Kuna mul polnud pikalt jaksu kodus koristada, siis nüüd nagu on lohutav, et pole tühja tööd teinud :) Samas on üsna ahastav kui absoluutslet iga pisimgi ese majapidamises vajab pesemist, tuulutamist või hüvastijätmist. Õnneks majas tulekahjustusi eriti pole, aga kuniks õõvastava dekoratsiooniga trepikoda korda pole saanud, ei kipu kuidagi uustulnukaga sisse kolima. Ja kuidas vingust lahti saada?

Kuna selgelt vastutustundetu ja suisa pahatahtlik kahju algataja korteriomandi omanik on linnavalitsus, siis ootaks eetilist nendepoolset lähenemist, kahjude korvamist jne. Mõne tukkuva bussisaatja võiks ju üles äratada, kindad ja tööriistad pihku suruda ja meile maja koristama-remontima saata.

Vesi peal

2009-04-28T22:48:00.002+03:00

Oi milline elamus oli elus esimest korda snorgeldada. Esialgu muidugi paanika - kuidas on võimalik suuga vee all hingata? Aga kui värvilne parv silkab sinu ümber siia-sinna, siis tuleb "mees, nuta, aga ära mölise" ja ruttu ära õppida. Tai vetes on imeline, et korallidega kõhu kraapimiseks ei pea udusügavale minema. Minu jaoks oli see ülimalt imeline seiklus. Samad värvilised kalad dokfilmidest, siilikud ja moreenid. Ma ei tea kas maskist või tõelisest imestusest tundisn kuidas silmad läksid üha enam pärani. Ma ei jõudnud kõike seda muinasjuttu endasse ahmida. Mõnes kohas oli meetrises vees (varahommikul ilmselt mitme meetri sügavusel) juba rikkalik korallirida ja värvilised kalaparved. 1 pika angerja taolie kaelkirjaku laiguline, teine kala viskas pika lindi marja ja see sätendas päikse käes nagu haldjatolm.Uhh!

Kuumad põrandad

2009-04-21T22:59:00.006+03:00

Templimiisud olidki siuksed poolesabalised. Sellel unekotil olid ikka esikäpad ka, kuigi pildil paistab friik käputu.

Templisse sai ilma jalanõudeta, aga trepist üles ja üleval terassidel liikudes kütab päike kivipõrandad hullult kuumaks ning võtab sammu mitu kraadi kiiremaks.

Kogunemine

2009-04-20T11:40:00.001+03:00

Rääbakuked

2009-04-17T16:50:00.004+03:00

Kuumal maal on kassid-koerad naljakad rääbakuked. Kõhnad ja uimased ning kratsivad. Rannas meeldib krantsidel varju all oleva rannatooli alla kaevuda. Kusjuures maiustavalt turistilt samal ajal süüa ei pommi. Hilisel pärastlõunal on päike lahjem ning kogunetakse randevuuks piki veepiiri. Ühel kerjusel oli kogutud terve salk penisid kitsale promenaadile; kas kaastundeks või lihtsalt sõpradena. Kassid olid nii kõhnad nagu rohutirtsud. Ühe suurema kõutsi püüdsime kinni, temast jäi pildile põhimõtteliselt ainult pea (aga mai saand luba postituseks).

Hoopis teine lugu oli templites või vaateplatvormidel elavate lojustega. Need olid punnis vatsadega ja aina põõnasid. Neid keegi ära ei ajanud ja elasid voorivate rahvamasside keskel väga rahulikku loomaleu. Ühele sellisele pühaasjandusega platsile sai rolleritega öösel mindud ja oh seda vastuvõtukomiteed. Alul pidime magavatest koertest üle saama, hiljem ei tahtnud kassid meid tulema lasta. Koht on seotud soovide ja nende täitumisega. Iga täitunud soovi kohta toodi elevant ja sellest tekkinud vaatepilt isegi pimedas oli üsna muljetavaldav. Igas suuruses erinevast materjalist elevandid olid sorteerituna ritta seatud. Üks eriti aktiivne kutsikaohtu tüüp laamendas mõnuga pimeduse varjus. Pidevalt kostis kolinat ja matsutamist.

2009-04-16T10:57:00.002+03:00

Oi see londikalla ajab õhkama.
Üks rõõmsamaid meenutusi kaugelt maalt on beebielevantidega seotud. Kui nad tähelepanu said, ajasid kohe londi uppi ja suu lahti. Siuke hääletu kõkutamine. Ma ikka ronisin oma luua seljast maha, et seda jõmpsikat korralikult patsutada. Eks neid pestakse ka kenasti, aga minu üllatuseks polnud tal mingisugust lõhna, kõrvad pehmed nagu samet. Karvad olid pisut karuseda, aga arvasin hullemat. Eks neid kasvatatakse turistide lõbustamiseks ja paistsid sellega rahul olevat. To tatt oskas ilusti tänada ja nägemist öelda. Tagumik uppi ja kummardusega kaasnes kõva röhatus. No nii naljakas.
Võibolla tänu sellele oskan hinnata ka kodus diivanilt kostvaid taolisi helisid.

Teine elamus oli rollerisõit. Alul pelutas kogu mõte: vasak ning kohati arusaamatu liiklus, hullud künkad ja olematu kogemus motoriseeritud kaherattalisega. Minu vaimustuseks oli kõik lihtsam kui esialgu näis. Ainuke äpardus toimus parklas ja peaaegu seistes tegin kukkumise eksperimendi, et hiljem poleks vajadust :) Praegu vaatan seda õnnetut roosa nahaga varvast muidugi heldimusega. Tänu temale sai sulg taas haaratud :) Väga vahva oli. Öösel isegi veel toredam, siis oli jahedam õhk ja vähem liiklust ning teised lõhnad-hääled.

Ronk Roobert ja muud värvud

2009-04-13T15:49:00.003+03:00

Appi, kuidas ma varem siia lugusid olen mõistnud kirjutada?

Püüan tasapisi taas friike lugusid meelde tuletada :)
Taas katuserindelt: kuna mu säng asub katuseakna all, siis ikka juhtub keegi taeva poolt koputama. Tavaliselt märkan külalisi unesegaselt ja siis millegipärast need vaatepildid võimenduvad. Kord oli klaasil üüratu ronk ja kobistas nokaga, siis pööras pead, et mind paremini silmitseda. Just unest korra ärganud silm seletas pildi õuduks.

Teine kord ei saanud ma hämaras aru, mis jublakas on. Vähe virgemana sai tuletatud, et kass mingi müstilise lennuga saab meile katusele. Kaldpinnal on hea tagumikku puhata aknapiidale toetudes ja saba klaasile laotades. No annab ikka hämaras mõistatada, misasi see on.

Samast aknast paistab vahtra latv. Hiljuti paistis ootamatu hommikupäike väikeste okste piiskadele ja kõik sillerdasid nagu tähed. Mõned vilkusid, mõned olid paigal ja intensiivse refleksuga. Ülimalt lummav vaatepilt. Ootan juba kannatamatult, millal sinna õied ilmuvad; oh seda suminat ja magusat lõhna.

Sama puu otsas maiustas parv siidisabasid aasta tagasi. Üle tunni täiesti segamatult. Umbes 12-15 tükki. Olin avastusest vaimustuses. Keset Kalamaja siidisabade parv ja aplalt vahtraõite kallal.

Tänavu oli kehv linnusaak. Tuvid ülbitsesid ja rüüstasid linnumaja (hiigeljunnid katusel), värvukestele ei jäänudki midagi nokkida.

Punkvarblane

2007-02-18T22:42:00.000+02:00

Kuna mu pildiapastraadid kõik omadega õhtul on, siis pean jätkama vanade ülesvõtetega. Meelsamini demonstreeriks uusi kostilisi, keda alul vigaste peadega varblasteks pidasin. Tegelikult on punaste peadega urvalinnud mu söödamaja üles leidnud + tuvi üritas ka rünnata, aga osutus pisut kohmakaks. Linnatingimustes juba üsna arvukas klientuur mul, kas poel?

Bali: Kogu praht ja solk kallatakse hulga naabrite poolt väiksele maalapile ja siis mingi aja tagant põletatakse kogu saast. Kui veel mitmed naaberkonnad seda samal ajal teevad, siis on õhk üsna paks ja mattev. Niikaua saavad küla koerad ja muud pudulojused seal vabalt trallida. Pildil kaotas kana oma tibud sinna kilepakendite alla.
Pilt on tehtud sunnitud peatusel. Kuna sealne liiklus on eriti "voolav", siis valdavalt motikatel liikuv mass ei reageeri tagant tuleva suurema ja kiirema sõiduvahedi hüüetele. Sääreväristajal on lubatud 4-5 inimest. Nii olla nähtud kogu pere sadulas, kusjuures ema imetamas imikut sõidu ajal. Külateel suutis meie muidu osav bussijuht ühe väristaja kraavi lennutada. Ega midagi hullu polnud, kriips-kraaps ja pisut pappi. Politseil oleks ilmselt sinna urkasse terve päev tulla olnud.

Kerjamine on keelatud, muti igaks juhuks proovis. Kui kohalikult kodutute kohta päritud sai, siis järgnes mitu arusaamatut hetke. Kõigil on ju mingi kogukond!!! On sugulased ja naabrid hoiavad üksteise lastel silma peal. Lubatud on nahutadagi kelmustükkide korral. Usun, et sealsed tolmused kratid on tunduvalt hallatavamad kui nö tsiviliseeritud tatid, kelle ohjamiseks supernannyd appi kutsutakse. Paarile sellisele saatele peale sattudes tekib ahastus, et kõik lapsed lastaksegi kasvada sellisteks?

Appi, mul tuli südame kohale südamekujuline nahalööve! Sõbrapäev ju ammu möödas.

Korrektsioon

2007-02-12T10:26:00.000+02:00

Pildiraamatust vaatasin järgi - pole talvikesed; need päikses sillerdavad pallikesed on hoopis rohevindid. Uueks tegijaks puukoristaja, kes nagu rähn peksab terade peitmiseks tulutult iidset kastanit.

Ablas talvike ja muud naabrid

2007-02-07T15:30:00.000+02:00

Mul on linnumaja. Tihased on mu lemmikud, kuigi pisut arglikud. Kohusetundliku naabrimutina varustan linnukesi söögikraamiga. Kohati on korralik madin akna taga, suisa pimedani välja. Ühel päikselisel päeval läks koristamine linnunahka. Nii põnev oli jälgida, kuidas kari talvikesi istusid kastanil ja särasid päiksekiirtes nagu nääriehted. Üks eriti ablas emane istus majakeses ja kugistas seemnekesi. Teiste lähenedes ajas ta tiivad laiali ja pärani nokaga sutsas. Mina muidugi muretsesin oma tihaste pärast, paar räbalat sinitihast vajaksid kindlasti kosumist. Lõpuks siiski tihased märkasid talvikese selja taha hiilida ja seemneid pätsata. Tänane pommirühm koosnes musträstast; kobistas ja peksis kraami laiali.

Üks õhtu oli naabriga kokkusaamine ette nähtud. Pahaaimamatult kobina peale ust avades lõi mind pahviks ilmselt üsna hõljuv pikk noormees - roosa mini kombineega, huulevärv laiali ja jõudis vaid "öööööö" välja spunkida. Ega ma isegi verbaalselt hiilanud: "Ouououououou" ja oi kui kiire uksesulgeja ma veel olen! Kusjuures tüüp meenutas üht ilueedist koostööparnerit (irw). See oli esialgu üsna ehmatav, aga eks ole isegi kunagi kaotajaid triikimislauaga mööda korrusmaja trepikoda joosta ja lollusi karjuda lastud.
Hmm, aga miks mitte mõni kostüümiüritus korraldada...

Pühadeks vööd pihale!

2006-12-23T23:06:00.000+02:00

Ilmselt ainult reisid inspireerivad mind mõtteid koguma, siis uued postitused annavad end oodata. Hiljuti võtsin ette ilmatuma lennureisi üsna kaugele. Olen eelarvamusega suhtunud kaugetesse eksootilistesse kliimadesse, aga üllatuslikult harjusin peagi troopikaga. Niisiis Indoneesia, Bali.
Need potililled, mida vaevaga aknalaual poputan, kasvavad seal umbrohuna ja eakate puudena! Loomulikult õitsevad kõikvõimalikud taimed ning ohneid lõhnavaid lendlevaid õisi puudelt jalge ette (kuninganna zhest). Sestap laotati neid ka kõikjale. On ju nauditav, kui vetsus kausikeses värsked õied. Ühes kolkakülas, kaheldava hügieenistandardiga söögikohas oli huvitav käimla. Kuna kohalikel on vasak käsi (siis paljas, eksole) pühkimiseks ja parem käsi pesemiseks ning söömiseks, siis mõnes kohas võib ämbreid leida. Sealsinases vetsus olid ämbrid ja jube räpp ja hais, hulgi pilte seintel ja kenasti sätitud frangipani (imelised valged või roosad üsna kaua säilivad ja tugevalt lõhnavad) õiekesed õõvastava valamu juurde sätitud. Kontrast oli suur, aga ilus peab olema :) Aaa, seekord ämbrid pidid asendama rikkis loputuskasti.

Kohalike hindude kalender koosneb 35-st päevast ja iga 6 kuu ehk 210 päeva tagant toimub neil Galungan (meie mõistes pööripäev). Siis tulevad esivanemad ja kõikvõimalikud vaimolendid maale ja kodukülla ning nädala jagu neid toidetakse ja hooldatakse kui elus inimesi. Ruudulin riie tähendab hea-halva, öö-päeva, maa-taeva jne kooseksisteerimist ning tumeda-heleda kokkupuute koht tähistab sinist ehk inimest; kollane küllust ja külalislahkust. Kujud, ka puud ja muud tähenduslikud esemed seotakse ruudulise või kollase riidega, eriti alakeha, et kaitsta päikese ja siivutute pilkude eest. Annetused, ohverdused, uhkeldavad bambusridvad kui jõulupuud, pidevalt on mingi püha, rongkäigud ... ja loomulikult barong! Rahvustants, pigem nagu eepost vms,

What's with the frog? See ahv oli barongis, valge ja mängis päästjat ning õigluse eest seisjat. Need konnakujud jäid mulle mõistmatuks, oleks vist veel paar nädlata pidanud olema.
Vööl on täiesti loogiline tähendus - kõik kuri ja halb tuleb kõhust (ärritus, nälg jne), seega pühakojas (adapteerituna ka pühade ajal) tuleks end liigsöömise vältimiseks vöötada.
Pühadeks siis vööd pihale!

Rooma akvadukt

2006-10-24T22:35:00.000+03:00

Ilus peab olema, ütlevad nad. Mis viga ilu luua, kui 300 pilvitut päeva aastas. Purskaevud ja kaevukesed siin ja seal jooksva veega. Justkui linnakujunduse fengshui. Rooma tänavakaevude vesi on ütlemata hea, karge ja täiesti maitsetu. Roomlased ise armastavad vee kohal uppis juga püüda ja on selle üle uhked. Loomakujulised kraanid, kus õigele augule surudes sobiv juga ülespoole surub, on eriti lahedad. Loomulikult suutsin endale korduvalt oskamatu reguleerimisega veega mööda silmi lasta. Hiljem juba oskasin juua nagu kutsikas - ainult lõug sai märjaks. Tõsi, mitte päris järgnevalt:

Palju mustlasi lastega kerjamas. Huvitav, kas nad uimastavad neid kuidagi, sest alati lapsed magavad süles. Muist on üsna suured(~2a) ja eeldatavasti juba küllalt aktiivsed sagijad. Isegi pea vastsündinud imik kõlbab töövahendiks! Süüa neile ei tasu pakkuda, ei hooli. Nagunii teenivad rohkem kui mina. Pealegi saadi filmile tüüp, kes "tööpäeva" lõppedes oma Lamborghinisse istus.

Muist on elustiililt kodutud. Meie kodumaisedki võiks gastroleerida sinnamaile. Suurem osa aastast on soe pargipingil tukkumiseks ja turistidelt pudeneb ikka mõni pirukas + tonnide kaupa plastpudeleid.

Sel kommuunil on terve väljak okupeeritud. Eks külalistel tuleb leppida kusehaisuste ja raseerimisvahuste vaatamisväärsustega. Võõramaalasest kodutud pikutavad lähedal ajalehtedel, ikkagi omasugused. Paraku osutus pilves noormees liiga sõjakaks lähemaks tutvuseks. Tavaliselt itaallased tänavad pildistamisvääriliseks olemise eest

Haigutus, ringutus ja pikk uni sai mööda

2006-10-22T17:38:00.000+03:00

Rooma, igavene linn. Kui Kreekas ja Egiptuses jäi iidkultuuri areng seisma või hävines, siis Roomas areneb see tänaseni. Hoolimata tohututest turistihordidest, näiliselt kaootilisest liiklusest ja mürast on ta ülimalt romantiline paik. Väsitav, proovilepanev ja iseloomuga linn. Veidrikke ja rutiinis kohalikke ei märkagi sagivate saksa koolilaste ning vanurite või parves sädistavate asiaatide vahel.

Siiski, ühe hiiglasliku kirkiku* tagatrepil istub hilispärastlõunal Horacio ja vaatab läbi kriimuse klaasikillu möödujaid. Pildistav tütarlaps hämmastab teda. Korduvalt püüdis miimikaga sotti saada, et teda kaadriss püütakse. Kannatab sessiooni ära, kohmetunult tutvustab end ning pillab klaasikillu. Leidsime killu ja nii ta tõttas kildu silma ees hoides üle autotee.

Ta meenutas välimuselt mu kadunud vanaisa.

* Basilica di Santa Maria Maggiore asub madalamail Rooma 7-st künkast, mille kompenseerib kõrgeim kellatorn ning trepistik. Legendi järgi olevat paavst palunud ilmutust ja keset suve sadas künka kohal, paavsti magamistoaakna taga lund. Nüüd veetakse septembri (või oli see august) alguses kahurid kohale ja tulistatakse värvimänguga lund.

Rünnak

2006-08-16T19:59:00.000+03:00

On 1 maja, selline noore mõisa mõõtu. Minu vanavanavanaisa ehitas, maakividest, Peipsi kandis. Niikaua kui mäletan on seal alati kopituslõhn olnud. Alati on midagi põnevat leida (isegi kui parmust vanaonu väärtuslikuma kraami vanavaravarastele viina eest maha parseldas). Tänavu sai laager tagatuppa üles löödud ja pisut suvitatud. Soojal suveööl ikka aknad lahti. Raamitud võrk mahub kenasti aknaavale ette ja ei pea hiliseid putukaid pelgama. Olen juba siukse "hella" unega ja kuulen kuidas tuul lapsepõlve lemmikkastanis häält tõstab. Kuulen kuidas võrguraam lõgiseb ... ja lõgiseb

... ja lõgiseb. No nii kõva tuul ka pole. Kedagi justkui vastu hämarust ka näha pole. Mingi muhk on. Kobades oskan juba oma tutikal taskupiiksuril taskulambi leida ja pingutan uniseid silmi - ROTT minu riidekotis täpselt akna all!!! Selline väike ja pruun, aga jämeda sabaga. Virutan sandaaliga, aga täpselt pihta ei saa ja rotinooruk vahib uudishimulikult ringi. Järgmiseks sihtimiseks tõusen juba püsti, sest rohkem käepäraseid viskeobjekte ei leia. Jälle päris pihta ei saa, aga ilmselt tundun piisavalt hirmuäratavana ja tüüp teab täpselt millisest august sisse tuli (võrgus kenake auk). Leian järgmise jalanõu augule panemiseks. Järjekindel rott käis raami kallal nagistamas ja siis ma juba pelgasin jalanõu pärast. Kuidas ma teisele inimesele läbinäritud kannaga sussi seletan? Palavuse tõttu ei tahtnud akent sulgeda, aga polnud parata. Tüüp tuli JÄLLE kangutama ja minu unesegane pea teadis kindlalt, et väike rott kõnnib kindlasti kahel jalal nagu multikas ja suudab haakimata akna lahti kangutada. Ma pidin jälle tõusma ja justkui pisut avanenud akna haaki panema. Igaks juhuks! Järgmist meeleheitlikku siblimist plekist vihmalaual kuulasin juba kahjurõõmsa naeratusega ... kuigi väike kahtlus mäkkaiver-rotist sundis natuke veel krõbinat kuulatama.

Tegelikult selline tilluke priske maarott hirmutav polnud, aga mõte märgistatud pesust oli õõvastav.

Nii et K-d, mõelge millisest elamusest te ilma jäite! :)

Jebedijee, ilmajaam

2006-07-21T22:36:00.000+03:00

Unenäod on suuremad kui elu

2006-07-21T11:52:00.000+03:00

Täna istusin peresõpradega ja nende külalistega laua taga. Mingi jämeda häälega habemik viskas aga nalja ja adusin, et to vanamees on mjeerikamaalt (tegelikult ikka prittanist) tulnud Eestisse vanaduspõlve pidama. Hääl tundus kuidagi väga tuttavana. Pauhhti ja identifitseerimisprotsess mu peas fikseeris You Can Leave Your Hat On esitaja. Millegipärast oli jube raske seletada vanemale generatsioonile tolle loo tähendust. Joe poole pöördudes sain kinnitust, et tegu on maailma kõige populaarsema stripilooga.

Nii et silmad lahti, võibolla Keila kandis jõlgub habemik Joe Cocker. :)

Kassiahastus

2006-07-01T00:27:00.000+03:00

Eile hilisõhtul Olevistest möödudes oli kuulda härrast orelivääksutamist ... Täna päeval hoomasin pooleliolevaid katusetöid meeletu müra saatel. Müraks seekord energy või power või-mis-need-raadiod-ongi. Huvitav, kas töömehed lasid raadiot läbi kiriku kõllide või mis imeline võim seal taga oli. No ikka tõsiselt kõvasti möirgas.
Samal ajal istus parajalt täidlane saksakeelne olevus (vist oli naise moodi) tagumikku läbi aiavõrestiku pressides piirde serval ja lõbusalt deklameeris kaaslasele Tallinna ajalugu. Võrdlemisi naljakas.

* * *

Deem, majanaabritel pea kõigil on kassid! Siuksed tubased. Iseenesest loomulik ju - Kalamaja. Nii ebaõiglane, et mina seda luksust omale lubada ei saa :( Oleks mul siis midagigi, mida nemad omale lubada ei saa. Kasvõi mõistust või nii ... irw. Mind see "paneme ikka korraliku metallukse majale" suhtumine ajab ahastusse, eriti kuna pean end vene keeles kehtestama. Kohati vuristatakse nii kiiresti, siis ma vaatan tühja pilguga ja ei saa aru, kas ta räägib vene või itaalia keeles. Midagi oleks nagu tuttav, aga sõnadel vahet ei tee. Tegelikult progresseerun, juba mõnest naljast sain aru. Kui veel Rebaselt paar roppu venekeelset anekdooti pähe õpin, saan äkki päris oma parnjaks. Kusjuures kõige parmum koristas täna hoovi!!! (ma igaks juhuks veel risti seinale ei tõmba)

Muru alati pügatud

2006-06-26T22:55:00.000+03:00

Oh aegu ammuseid!

Kitsesilm ei peta

2006-06-25T22:02:00.000+03:00

Horisontaalne triip silmas teeb kitsed kuidagi saatantlikuks.

Rattaralli

2006-06-25T20:44:00.000+03:00

Täiesti mõistetav, et ma hilislõunaseks ajaks puruväsinud olen, kui jaanike selja taga ja ülivara hommikul varesed ja harakad mu telgi kohal sõda peavad ning kell 6 läbi telgi kass pähe kargab! Ilmselt eelmisest jaanikesest veidruste spiraal jätkub.
Tahaks arvata, et poolärkvel peas toimuvad põnevad protsessid, aga küllap siiski ainult lühis.

Seega just näpatud unejupp:
Kõigepealt on üüratult lai ja kõrge trepp (nagu mingi loss võinii) ja kaigub kell. Jooksen ust avama, endal ainult maika seljas (püksid ikka :)ka). Kaugemalt tulevad unised tüübid ka uksele, aga udupeente hommikumantlite ja sussidega. Mul siis piinlik, et miks mina oma india siidist mantlit pääle ei tõmmanud. Sisse jookseb kari lühikesi norra turiste ja õnneks teavad kuhu minna. Voolavad trepist üles nagu sipelgad, aga mina ei julge ukse tagant välja tulla...

... astun õhtul välja õhku hingama ja muuhulgas on kätte jäänud kontoritool (täpselt selline nagu mul tööl - sinise kangaga ja mustad rattad). Istun toolil ja tõukan aga varbaga hoogu Kalamaja krobelistel tänavatel. Leian imelisi nurgataguseid ja hoog ei rauge. Ühes kohas suured kraavid lõikavad teid (hmm, täpselt nagu maal saunaehitusel on kogu hoov üles küntud). Võtan ülehüppeks oma rattalise kaenlasse ja väiksed tatid narrivad mu sõiduvahendit. Ei aita seletused, et peale tavalise 5-e ratta on sel keskel veel 2x2 ratast (isegi üllatusin, et kust need sinna ilmusid), mis teeb tooli eriti hästi manööverdatavaks. Läksid muiates kaarega mööda.
Edasi tuleb 1 tuttav vastu, aga paistab kuidagi pilves olevat ja hoian targu eemale. Paraku tuleb taga ikkagi paar nalja visata. Voldin oma tooli kokku päikseprillideks ja astun kodu poole.

* * *

Kummaline, et unedes muudavad asjad jube kergelt oma kuju. Tavaliselt sõidan ma autoga, mis üha väiksemaks muutudes moondub jalgrattaks - tõukekaks - eimillekski.

Kaua võib?

2006-06-15T23:18:00.000+03:00

Ma võiks tundide kaupa vahtida oma õites kastanit. Võrreldes eelmise elukohaga on ikka lahe akent vabalt lahti hoida ja linnulaulu sisse lasta.

Muuhulgas demonstreerin oma hulle orhideesid, kes pööraselt juba jälle õitsevad. See siin suisa tagasihoidlik.

P.S. Varahommikul TAAS plekine äratus, no kaua veel?

Noorus on hukas

2006-06-14T12:39:00.000+03:00

Naaberukse taga on pööning ja tuvid sebisid tänavu sinna pesa. Aknaruudud katki, noh. Meie esiku peal nad terve keveda lärmakalt kudrutasid. Võrdlemisi häiriv, linnugripp jms. Nüüd on siis asi niikaugel, et vaja pesakond lendama õpetada. Ilmad soojad ja loomulikult katuseaken magamistoas irvakil. Juba nädal aega absoluutselt igal hommikul kell 6 avatakse hoovõturada. Esimesel korral ei saanud läbi une saisatki aru, mis plekikolin lahti läks. Justkui keegi oleks välisukse taga kolistanud, aga müra tuli lähemalt. Isegi metallrüüdes hiirtele sai hirmuga mõeldud. Tuleb välja, et katusekorteris elades on siiski ülemised naabrid. Alguses libistati end ja siis kraabiti viimased sentimeetrid küüntega (võimisiganes lindudel on) ja siis käis pats vastu aknaserva või renni. Mõni läks ilmselt ülemeelikuks, sest 1 jurakas vedeles elutult välistrepil. Nüüd juba mõistetakse paterdada, aga endiselt jube kolinaga. Pealegi need noored ei oska karta ka midagi. Pistsin pea välja ja need ajavad silmad punni ja koogutavad kaela minu poole, selle asemel et end päästa ja põgeneda. Ei aita käega vehkimine, ega sisistamine. Lähedal on lagedate okstega puid küllaga, miks nad peaaegu keset ööd libedal katusel peavad kraapima? Iseenesest päris romantiline, kui nad vannitoa akna kohal rõhtpuul kudrutavad. Paraku ei meeldi mulle täislastud lilleampel. Peab selle katkise akna kiirelt kinni klopsima, neil saisadel ju mitu pesakonda aastas!

Nõme viis

2006-06-11T23:44:00.000+03:00

Tea, kas on mingi auhind või kampaania jõudis Põhja-Tallinna, aga viimastel päevadel on mind üle pika aja jälle trükistega rünnatud. Ma kunagi pidasin omaette plaani, et kui jälle keegi tahab minuga jumalast või mingist raamatust rääkida, siis tean täpselt mida öelda. Tükk aega on möödas kui viimati Õikal pühapäeva hommikul vara magusalt ukse taga naeratati. Meelest läinud need teravmeelsed peletusviisid.

Tööl suutsin seletada, et mul pole aega nendega lobiseda, küpsised ka otsas; seega võibolla teinekord. Küll on ikka terased, sest KOHE küsis konkretselt millal? Ma siis selgitasin ilmselget, et olin ainult viisakas.

Pühal puhkepäeval läbi päise une kuulen justkui kobinat ukse taga. Püha Püss, terve perekond missioonil! Imal naeratus ja märkamatult on mul pihk täis mingeid lendlehti. Hea küll, paistab põlev materjal ja ma võin vahel ahju kütta küll.

Soomes õppides sai ka ukselt uksele käidud ... me küll kutsusime elanikke ühisruumi peole :)Mind ajab pahaseks omaenese suutmatus neid kuradile saata. Kas on vaja sellist kasvatust, et kui sulle viisakalt ja naeratades midagi pakutakse, siis viisakalt võtad vastu? Kunagi oli tänuväärt ajakirjas "Pikker" kild, mida vanemad mulle õpetasid - võta vastu kõik, mis sulle pakutakse; viska ära nii, et keegi ei näe!
Nee on nagu I&I, kes arvavad, et absoluutselt kõik inimesed on õnnetud ja vajavad päästmist. Seda siis lamedate enesõigustuste või "lõvikutsikas rahvariietes paariga roosiaias jalutamas taamal hiiglaslik hirv tiigis" viisil. Miks peaks kumbki viis veenev olema?
Halleluujatage koos oma roosiaedades tiigrikutsudega võimisiganes. Miks ma peaksin tahtma täiesti võõra inimesega järsku trepikojas filosofeerima hakkata? Tooks siis pudeli veinigi...

Lausa kole lugu

2006-05-19T15:49:00.000+03:00

Juhuu, juuruviziuun seks aastaks eestlastele läbi. Erakordselt inetu kodumaine lugu jube kriiskava tibiga. Oh seda hädaldamist ja heietamist; tõeline ülekohus!

Tuleks väärikus säilitada ja kogu sellest palaganist loobuda, eriti kui võit on juba saavutatud. Ilkumist saaks nii ehk naa jätkata, sest sõbrad soomlased on regulaarsed põrjuad (kuigi tänavu hoian neile kollidele pöialt).
Nagu itaallastel on oma San Remo võiks kasvõi põhjamaad oma versiooni luua. Vanasti olid ju igasugused estraadipeod, muuhulgas Aarne Oiti nimeline võistlus, mida suisa minagi mäletan. Ohh aegu ...

Lambaid-lambaid ja kitsi kah

2006-05-01T16:07:00.000+03:00

Peeter pügas oma rahulikku jäära. Vahepeal paitas ja seletas rahustavalt. Jäärake nautis paitusi silmad vidukil ja ma ei imesta, kui ta vaikse nurrugi oleks kuuldavale lasknud. Ilmselt polnud ma piisavalt lähedal, ei kuulnud. Vahel tulevad muud ootamatud asjatoimetused ja mõni lammi jääb pooleldi pügatuks. Mõni lammas on eriti lemmik, see võetakse alevisse poesõidule kaasa. Tõsi, keegi peab ju autovalvesse jääma ning kuuldavasti lambaid poodi pole veel patseerima lastud.

Soomlaste salarelv

2006-04-28T16:50:00.000+03:00

Järgneb ülestunnistus - olen küpsohoolik. Domino alaliik. Olen juba terve nädala kuival olnud. Raskekujuline sõltuvus täiesti mõistmatul põhjusel. Arutut küpsise õgimist ei saa enam "oi tuleb külm talv ja vaja polstrit" kaela ajada. Domino teeb üha tänuväärsemaid pakke, nüüd juba 3 torbikud ühes. Siis kui ühe torbiku märkamatult ära krõbistan, tekib kilokaloriahastus. Kui juba tubli nädala pole just seda küpsist saanud, tekib jälle igatsusahastus. Nüüd ma mõtlen, kas see ikka on nii taunimisväärt pahe. Samas kui poleks, siis milleks kõik need ahastused? Õnneks laiskus ja lahja mälu aitavad vähem tarbida.

Aina imestab

2006-04-28T16:28:00.000+03:00

Naabrikassil on koguaeg "ohoooo!". Ohooo, keegi läheb akna alt mööda; ohooo, mingi heli! Sellega kaasneb lühiajaline kangestumisega. Aga äkki on tal mingi vigur viirus? Noh, selline silmi punni ajav. Samas võib vabalt keegi algaja viplalane olla.

Kevadel on üllatusi

2006-04-27T20:54:00.000+03:00

Just siis, kui beebifotokat ridikülis pole, jooksevad elukaadrid tänaval sülle. Näiteks täna soojal kevadpäeval töölt koju rahuliku sammuga astudes, kõnnib vastu hoolitsetud vanadaam. Kenasti heledates riietes ja nägugi maitsekalt pähe joonitud. Näha kohe, et tuleb poest, riidest kandekotid käes ja väike paks koerake rihma otsas. Jube madal ja punnis koer, aga hoidis uhkelt kiles maksavorstirulli hambus ja ei hoolinud kassidest ega tuvidest ning autoratastele ei pääsenud kah ligi nuuskima. Igatahes mul võttis see vaade sammu seisma ja näo naerule.

50 meetrit eemal, kassiparadiisis, võtan ka tavaliselt hoo maha. Mõni kass on alati seal valves, millal vanamutid tuulutusaknaruudust räimi loobivad. Kassi kõrval kurameerivad häälekalt tuvid ja vurrukandja ei vaata nende poolegi! Pole midagi, et külakassid näljas ja hädas. Vaatan ehmatusega, et isatuvil kaelaga mingi jama ja juba jookseb silme eest lint katastroofi-paanika-karantiini ja muude mulle tundmatute õudustega. Edasisel vaatlusel siiski tunnistasin kaelas "võidupärja" ehk keskelt tühjaks nokitud saiakooriku! Pöidlad püsti ematuvile - hästivarustatud partii.

Kuu alguses

2006-04-23T23:23:00.000+03:00

6 x ABC king

2006-04-04T23:55:00.000+03:00

Aastaid pole massimuusikaüritusetel käinud ja nüüd kuu jooksul juba teisel. Viimatine Depeche tuletas mulle meelde, miks ma enam ees hüppamist ei hinda, kuigi kontserdi lõpuks läks see jälle meelest :) Salasõnaks: Higised ja Võõrad! Eriti meeldejääv oli kõhukas noormees krudisevas nahkmantlis, kes mu kurjale pilgule õigustas selga ronimist hetkel kõlava lauluga I feel you karjudes! Õnneks mõistis ta kiirelt mu küünarnukkide lühikesi fraase.

Tänast Simple Mindsi sai küll pisut kaugemalt vaadatud, aga vapralt tugeva elamuse pakkus samamoodi. Ma juba päevi veeretasin kroone peos ja mõtet peas ... ja tuhat tänu Celdile, kes üllar-üllar JÄLLE võitis loosiga ja lubas lahkelt mind pidu lossi kaema. Juba see teadmine, et kui midagi väga tahta ja see ise sulle sülle tuleb - oijahh.

Naljakas on see, et laulja Jim paistab nagu kohmakas pubilaulik, aga hääl ja laulud on suurelava omad + veel wikipediast avastasin, et tüüp põhilised britipopi mammid ka liistule tõmmanud. Ollalalaa.

Mingi hetk kõndisid vahekäigus üksteise järel 6 trullakat puhvis välisriietes tegelast mütsudes trepist alla, istusid korraks ja tulid jälle üles. Muidu ei midagi erilist, kui neil kõigil suured ja roosad kingapoe kilekotid käes poleks olnud. Nagu tulnukate paraad.

Tervist

2006-04-02T16:54:00.000+03:00

Saigi kuidagi liiga kergelt tali üle elatud. Kui ise puhkust ei nõua, siis teeb haavatav keha seda mõistuse eest.

Armutu aeg

2006-03-30T22:11:00.000+03:00

Kuidagi kohatu sellise liigsahmerdise all kurta, aga jube SIIBER ON! Päriselt. Kõigest. Isegi jäätis ei lohuta.

Külla Ilvese Ilmarile

2006-03-29T22:26:00.000+03:00

Naljakas, et maal käisin jahimeestega kaasas söödaringil ja vilksamisi nägin puude vahel kitsi sabaaluseid välgutamas ... Tagasi linna sõites hüppas sinise suure TALLINNa sildi juures kits teele ja kalpsti tagasi. Ma oleks ka ehmunud, jube palju autosid vooris peale übermatusied. Nii et pole vaja maale minnagi, siinsamas saab Alaska kolkaküla efekti kätte :)

Kaeblik isand

2006-03-28T22:53:00.000+03:00

Hirmus ahastava väljendusviisiga üleaedne.

Kuival ajal, kui sarnane kõuts akna all päiksepaistel alati samas kohas õhuvanne võttis, siis narrisime teda telefoni-näugumisega. No vähemalt inimkõrvale on telefonihelinaks seatud kassipojanutt tõepärane. Kõuts muutus krapsti ärevaks ja heli lokaliseerimine tundus väljakutsena. Kiirel sammul keldriaknast poegi otsima ... Järgmisel päeval liigutas ta sama eksperimendi peal vaid pisut kõrva.

Government denies everything

2006-03-27T17:27:00.000+03:00

Appi, ma muutun päris lihtsameelseks! Hiljutine tähtede seis või puudulik suurseltskonna kogemus ... Paari nädala jooksul on muiates mulle nalja visatud ja mina võtan sulatõena, kusjuures räägin õhinal edasi ka (irw). Usun ja silmad lähevad aina suuremaks :) Jube piinlik. Nüüdsest kohustan end umbuskuma ja kahtlema kõiges!

Elagu!

2006-03-24T23:44:00.000+02:00

Ohh neid õnnelikke ämmasid!

Ütlemata üllatav ja respektaabel on peale pilvelõhkuja-pikka "korterikaaslase" elu astuda sammuke kiki ja kangarohke valge hamega üksteise käsi pigistades luitunud ja hämaras palees läbi avatud uste lauani.
Hmm, huvitav, miks valdav enamus külalistest tumedat kandis ;)

Kusjuures Tallinna Õnnepalees on sõnuja Savietsi õige pisut kõhnem ja suts pikem koopia! Päriselt!! Küllap selleks ta sinna valitud saigi, et kui muud funktsiooni hetkel pole, siis uudishimulikud ikka "prominendiga" pilti tulevad tegema. Peale selle viskab ta õrnas meeles olevatele abiellujatele tarkuseteri a la "see, et te abiellute, ei tähenda, et õnnelikuks saate". APPI!!!

Kunagi, ühes tillukeses üleni hallis maakirikus luges üks tõelise häälega praost (koolitatud häälega ju, kunagine näitleja) kärkis oma mürtsuva bassiga noorparile ainult käske ja keelde. Jube hirmutav oli. Kohe jube hirmutav.

Siis Soomes, ühes vähestest säilinud puukirikus kirikuõpetaja kandis suure mummuga mikrit habetunud lõual ja laulis sinna oma õrna häälega ... jälle kuidagi kohatu paistis. Ja siis see riisipildumine seal, no ma ei tea. Hea et keedetud polnud, tea mis traditsioone veel teab-kust üle võetakse. Vähemalt Eestiga võrreldes on neil mõistlikum komme lilled eelmine päev koju tuua, mitte peole, kus nad transportimisel häda saavad.

Palju õnne, Nipernaadi ...

2006-03-03T22:47:00.000+02:00

... ja olulisi õnnestumisi ka edaspidiseks!

Jahiplaan

2006-03-03T22:33:00.000+02:00

Kõigepealt kogunetakse.

Siis peetakse läbirääkimisi.

Siis vaieldakse, kus söödakohalt mis kraavi pidi ulukid liiguvad. Kõige arusaadavama skeemi saab loomulikult padruniga joonistades.

Kohale jookseb lõhkiste kõrvadega perenaine ja pakub hellust nurruga.

Viimane poseerung enne minekut.

Valves

2006-02-26T20:10:00.000+02:00

Teadagi kust saab

2006-02-18T19:47:00.000+02:00

Valgustus

2006-02-17T15:38:00.000+02:00

Raadium meenutas helijäljega seika, mil Sõpruse Puiestee alles tuli oma Mustale Merele'ga välja (2003 dets) ... Longin jõulusaginas suures kaubamajas ja järsku kostab müra seest - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head + kind of mediteeriv muusika. Ma jäin seisma ja vahtisin suu ammuli lakke ise mõeldes, et huvitav, kas valgustus saabubki lampide ja ventilatsioonitorude rägastikust. Ma ei julgenud liigutada ja pingutasin, et sõnumit meelde jätta. Seal kõlari all seistes võisin kohtlase naeratusega jätta päris opaka mulje.

Thank you, dr. Phil

2006-02-16T13:27:00.000+02:00

Sattusin mingile naljakale tänusaatele, kus maailm oli jutuka kõiketeadja poolt parandatud. Ilus nigu Vahitornis - liblikad ja lumi, lõvid ja jänesed läbisegi harmoonias. Kusjuures igale vaevlejale oli teemakohane raamat kaasa anda, k.a. paksuks söödetud koerale.

Muuhulgas õpetati üht stressi söögiga leevendavat naist iga hetk kui söögiisu tuleb lõdvestuma. Kujutan end keeltekas söögiteemalises tunnis ette - teen krapsakalt paar venitusliigutust ja lasen end toolile lösakile ega reageeri küsimustele, sest mul on näljalõdvestushetk. Jube tühjaks läheb kõht, kui resto-dialooge harjutame, isegi kui end enne korralikult täis laadinud olen.

Keegi dr. Phili abiline teadis, kuidas magusaisu õunatükikestega saab peletada ja oh imet, mina krõmpsutan kontoris ubinaid mee ja joguplögaga ning olen omast arust endale jube kasulik. :)
Eelmine kevad sai proovitud seda "vähem kaalu" kasulikkust, paastulaagris. 3-s öö oli ränk, nagu jube pohmakas oleks olnud, 5-s paastupäev jaksasin terve tunni vesiaeroobikat teha teelusika mee jõul. Kummalisel kombel talusin isegi nädala jooksul korralikku sauna + tiiki hüppamist ja 3-5 km päevas keppidega kõndimist. Nõrkust peletas väike pits ja sakum (mingid tilgad, vist viirpuu ja pisitörts mett). Ainuke igatsus on 1,5h massaaźi järele ... ja selle plastmassist luige, mis põhupallinööriga tiigipõhjas kinni oli. See oli ikka nii diip, sest aegajalt seda nihutati, et nagu liiguks loomulikult, või nii. Kilod kadusid killadi-kolladi, aga hiljem nägin näost välja nagu Buchenwald; ainult suuuuured silmad ja ei midagi muud. Kodus sain käsu tagasi minna ja end uuesti korda lasta teha, irw. Nii et annan ehk endale andeks praeguse taaskogunenud ebastandardsuse ja näen peeglist peale silmade ka põski.

Porilase siesta

2006-02-15T23:29:00.000+02:00

Oi mõnusad on need unised suised pärastlõunad graatsiliste daamide (hmm, lehmad siis) ja kohmakate tittede (vasikad) seltsis.
Sulased on kenasti harjunud pidevalt käpuli või muidu kompromiteerivas asendis pildiküttidega.

Vibreto

2006-02-14T20:03:00.000+02:00

1 kevad sai jõmmidega torud talvetolmust puhtaks puhutud ja Matsalutuurile mindud. Lilleke siin ja linnuke seal, kuniks koduteel valearvestuse tõttu valesse teeotsa sai põigatud. Ja oh imet, 3 tallekest majakese eest jooksid rutuga meie poole. Ise võidu üksteisest üle määgides. Neil oli kindel põgenemissov, kuigi mässumeelseteks teismelisteks olid nad pistu noored. Hämmastavalt vastupidava võhmaga pingutasid ühe hingetõmbega lõputuid määsid ja kui õhk hakkas otsa lõppema, siis pressisid veel viimased vibreerivad noodid. Kõik see lõbustav kontsert sai telefonile salvestatud ja terve kodutee nauditud.

Kraav ostutus liiga ohtlikuks ja paraku üle nad ei julenud kobistada.

Kellogs

2006-02-06T22:01:00.000+02:00

Tehnilistel ja emotsionaalsetel põhjustel tekkinud eetripaus.

Pätid ausse!

2006-01-23T16:12:00.000+02:00

Torumees tuli ja kinnitas, et vesi on külmunud ning lahkus. Irw

Minu füüsikaarusaamadele jääb häguseks fakt, et kõige külmematel öödel ei juhtunud veega midagi, vaid kõige lahjemate kraadidega ööl.

Huvitav, kas fengshui aitab torude külmumise vastu? Vetsus peaks küll punast värvi ehk tuld olema, vist pole piisavalt, et keldrini ulatuda.

* * *

Ma ei mõista, miks ma ikka ja jälle tarbin kõige mõtetumat toiduainet - krabipulki. Pole neil tegu ega nägu, maitsest ja toiduväärtusest rääkimata.

Vältida tuunakala, mürgioht! Ots ei tundunud kaugel.

* * *

Eheh, kes sõuab kõigest väest, saab jagu igast mäest. Tbli! Killandipoiss, vaat kus rumal semu sul liiga vara põnnama lõi ja pidi kodututega sauna minema.

Kuuuurija

2006-01-14T17:59:00.000+02:00

Appi, nii naljakat videot nägin! Kuna ma eriti püsiv muusikakanalite jälgija pole, siis Björk top10 Triumph of Heart üllatas mind lõbustavalt. Björkil teadupärast on enamasti laulu saatvad visuaalid lahedalt sürrid ning julgelt eputab moekunstnike eksperimentidega, a la luigekostüüm udupeenel edevuselaadal jne. Nimetet videos oli ta abielus KASSIGA ... hea vaikne abikaasa tundus :) Ega see vist liiga originaalne polegi, kui päevakoomuskiski naisel põrsas meheks.

Vastasmajal on uhiuus plekk-katus. Eile teritasin pikalt silmi. No võttis aega mõistmaks, et mitte proźektorid pole üles seatud, vaid KUU!

2006-01-14T17:55:00.000+02:00

Uuel aastal

2006-01-03T13:05:00.000+02:00

Oli ju jutt, et uue hooga ... vat ei saa töösoonele.
Aga ei luba ka midagi.

Kas tina tõesti näitab tulevikku?

2006-01-02T12:29:00.000+02:00

Keegi-kunagi-midagi ütles, et aasta esimesed unenäod ennustavad tulevat aastat. Olen veendunud, et mul seisab ees hulluksminek. No nii segaseid tobeseiklusi pole ammu näha olnud. Siiani on kõige lahedam maja eest leitud bowlingukurika taoline pomm, millel on pardikujuline kork peas. Nagu mingi laste vannivahutaja, aga vanurid pidi majast välja eskortima.

Kusjuures mu valatud tinaplönnil täiesti äratuntav imearmas väike südameke lömastati kohmakte näppude poolt.

Kassikasukas?

2005-12-28T21:09:00.000+02:00

Aa, veel alley kassidest. Naabri Vaska, va Tartu kunn, käib ka kohalikke neidiseid nillimas. Ta paistab oma punase kasukaga kaugelt silma.

Muide, tean kohta, kus vähemalt 20 kenasti pargitud kassinahka seinal rippus.

Mis oleks Kalamaja kassideta?

2005-12-27T23:15:00.000+02:00

Fishermajjan on ühel õkvaotsal kõutsikoloonia. Seal paistab ikka korralik dünastia võimutsevat. Pimedas on üpris kõhe läbi valgustamata arvatava kergliiklustee marssida. Saatjaks kahtlustavad silmapaarid. Kahel pool rada passib mõni aia otsas, aia augus, lookas sirelitüvel, keldriaknal, aknalaual, auto kapotil, prügikasti kõrval. Enamus mustemad kui öö, mõni kena puuriidatriibu ja unise ilme taga valvab ähvardav pilk.

Pavlovi refleksiks nende murjamite puhul on krabisev kilekott. Juhtusin kogemata kilekotiga nende põiku läbima, kui kari musti kiisusid sabad püsti mulle tormi jooksid. Mamma mia! Ma olen harjunud, et paarisaja kilosed mullikad mulle tormi jooksevad ja neid ma ometi ei karda, aga kari muste kasse ... lombakad ja ühesilmalised! Võttis korra kõhedaks, ausõna. Mitte valesti mõista - olen tõeline miisulemb, aga see kujutlusvõime mu peas ... Nägin juba, kuidas sammu kiirendan ja vaesed kriimud mul mantli küljes rippudes kilekotini rallivad ja pettununa mind neavad, teravate küüntega vagusid veavad.

See põik on paras multikas. See oleks nagu mingi teine aegruum. Nüüdsest tervitan viisakalt säälset kogukonda. Igaks juhuks.
Tea kas peaks neile kilekotiga silku viima?

Leegid limpsavad

2005-12-23T14:49:00.000+02:00

Pildid: Roco

Jõuluks koju

2005-12-23T13:35:00.000+02:00

Võimas vaatepilt, kui silme all kuur kõrge leegi üles lööb ja iidseid puid limpsab, milledele hõbedased jäljed sellest jäävad.

1 Öö korraldasid kodutud meil hoovis korraliku tuleśõu. Paraku kangestusid nende meeled odekolonniõndsusesse ja pühadekiiret vürtsitati traagilise meeldetuletusega väheomavatest. See, kelle naabrimees välja jõudis sikutada, suutis müstiliselt pimedusse voolata. Teist pidid meedikud ja päästjad kahjuks leekide taandumiseni ootama. Teleõudustega võrreldes polnud kangestunud rümba kilesse pakkimine teab mis śokeeriv vaatepilt.

Ja nüüd ma tunnen süümepiinu ükskõiksuse pärast. Inimene, kellega ma olen rääkinud ja kes oli rahulik ja häbelik, on olnud kellegi poeg, kellegi sõber ja kaaslane, on nüüd numbriga tähistatud põlenud rümp. Sotsiaalussike mus tõstab pead ja riiklik iibetõstmisprogramm tundub nii silmakirjalik kui elu hammasrataste vahele jäänuid ei hoolita säilitada. Küllap on mingid võõrad sõjad ja privilegeeritud pensionid tööealistele avaliku elu tegelastele tsiviliseeritud ühiskonnas olulisemad kuluartiklid kui inimelu säilitamine või arstiabi lastele.

Taolisi heidikuid on igas ühiskonnas ja on küllalt abipakkujaid ja asutusi ning edasine sõltub juba abivajajast ... aga jõuluvalu ning põlenud inimene mu hoovis lihtsalt sunnivad mind sisemist protesti väljendama ja prioriteetidele mõtlema.

Kuuridega on nüüd siis ühel pool ja loodetavasti olmeprügi ka tulevikus vähem.

NNN

2005-12-21T14:55:00.000+02:00

Mul oli hommikul väga hea mõte. Ma ei saanud isegi voodist välja enne kui suurepärased mõttekäigud läbi arutanuna kergem hakkas. Ja nüüd ma ei mäleta halligi. Tõepoolest mitte midagi! Ainult seda, et kõik tundus nii lihtne. Kuidas mu salvestusagregaat nii nässus on? Ega vist tehnika veel nii kaugele arenenud pole, et lisamälu kodukohajärgsest poest osta saaks. Muidu oleks isa vanaemale ammu uue mälu ostnud ja installinud ning täiendusi eksperimendi mõttes lisanud. Küllap on nõder mälu päritav. Eriti see NNN-sündroom: no ei jää meelde nimed-näod-numbrid.

* * *

Kunagi õndsal nõukaajal läinud 1 ponks eesti noormees üle idapiiri ning säälpoolne piirivalvur kirjutas nimesid üles.
"Nimi"
"Enn"
"Mitme tähega seda kirjutatakse?"
"Kolme"
"on teil seal vast nimed"
Kladesse sai üles märgitud "HHH"

Viimaks ometi

2005-12-14T15:27:00.000+02:00

Taevavaatega tuleb veel harjuda. Eriti harjumatu, et kuu täies hiilguses otse sängi paistab, mul ju kalduvus ringikõndimisele :)

Mudamaik

2005-12-09T15:37:00.000+02:00

Akna taga krapsas vares beebipihlakalt ilmatuma kobara marju ja loperdas minema just hetk enne, kui ma ta objektiivi püüdsin.

Hmm, kui väikeses linnakeses kõrtsis kalapraad tellida, siis kas tal on mudamaik manu? Kui ette tellida, kas nad ikkagi toovad külmutatud kraami? Vist liiga palju asjatut peamurdmist, parem varuda pipart ja veini :) ja küll alla läheb!

Oh seda vaevarikast modellitööd

2005-12-08T14:18:00.000+02:00

Coming up next

2005-12-06T17:14:00.000+02:00

Italodisco ruulib

2005-12-06T15:49:00.000+02:00

Juhtusin (õigemini nihverdasin end) ühele peenele peole; peeti suuremat sorti ettevõtte sünnipäeva. Olin hirmus uudishimulik, eriti kui trall pidi toimuma itaaliapärases võtmes. Oli karvaseid ja sulelisi siit ja sealt, üks tuntum meedinägu kui teine ja kelnerpoisid lausa sundisid veini kurgus alla kallama. Oodatud õhtu nael saabuski ja õnneks polnud rahvas end päris hulluks kaaninud.
Vot SEDA nimetan mina nostalgiaks. Ma käisin alles algklassides kui Ricchi e Poveri hitte lennutas. Siinkohal peab paika vanasõna - mida õpid noores eas, seisab elu aeg sul peas. Vanasti suvaline tüütu vikerviis tundub nüüd nii tuttav ja armas näpuviskamise lugu.

pilt pärit:/>http://www.geocities.com/ricchiepoveri/

Disainielement

2005-12-02T16:52:00.000+02:00

Tõuse ja vaheta kanalit

2005-11-29T15:04:00.000+02:00

Pult kukkus ja kooles. Kodumasinatest hoolivana viisin puldi doktorile. Doktor tegi pai ja soovitas patareid vahetada. Õnneks ei naernud rumalukese peale.

P.S. Tegelikult oli ikka mingi vidin lahti ka põrunud.
Kusjuures olen ymi tulevikus näinud, täpselt samad liigutused ja asjalikkus.

Peaaegu bullseye

2005-11-21T11:47:00.000+02:00

Nüüd, kui mehhaanik kruviga stange kere külge kinni lasi, siis nagu ei paistaga nii hull see asi. Enne ikka laiutas plastmass nagu kole irve + mingi asi lohises maas. Terve osa tellimine võtab 2 nädalat!!

Laupäeva õhtul seisis kits nagu vineerist märklaud helkursilmadega tee ääres ja ootas, et ma hüppekaugusele jõuaksin. Irooniline, ma just olin möödasõidul. Litaki sain talle vastu kintsu. Paras pirakas eksemplar. Millegipärast on mul rahulikematest kokkupuudetest kitsedega jäänud mulje neist kui õrnadest ja õhulistest (kuidas muidu nad nii kerge kaarega hüplevad)loomadest. Jahimees peres, peaksin ju teadma küll metsloomade gabariite, kui isegi nülgida olen aidanud. Aga noh, Bämbi ju!

Sõralistel on veider komme asfaldile astudes paanikasse sattuda ja jalad harki või hoopis alt ära ajada. Lehmadest ma saan aru, kui nad on kuude kaupa samal asemel olnud ja siis kevadel, kui välja aetakse, jalg läheb erutusest pehmeks ja nii libe - nii libe on.

Daam, kellest ma mööda sõitsin, aitas oma väikeste valgete käekestega väändunud kolaka mu auto külge siduda. Respekt talle selle eest.

Ostsin tordi, sest tegelikult ei läinud kuigi hullusti.

No on lugu!

2005-11-17T16:31:00.000+02:00

Ma pean 2006 aasta märtsis kohtus seletama, mida 1,5 aastat tagasi telefonis rääkisin. Kusjuures täiesti ajuvaba keiss on.

Ärevus sabaotsas

2005-11-15T14:30:00.000+02:00

Palju toredaid inimesi

2005-11-14T14:17:00.000+02:00

Kursusel satun regulaarselt vaatama ja imestama üht prouat. Veidralt naiivse huumorimeelega ja natuke aeglase taibuga. Kõik uued asjad kirjutab üles, paraku valesti ja siis loeb need kõvasti ette. Täna ei suutnud ma muigamata jätta - tädi tõi endale koridorist hulgitopsikutega vett, st vähemalt 5 topsi oli sealt tuutust sikutanud ja ise ilmeselt ei märganud ... ebamugav juua ju siuksest tornist.
P.S. tema hobi on tema täiskasvanud poeg ... muig

Järgmisel hommikul

2005-11-10T12:06:00.000+02:00

Püha füüsika!

2005-11-09T15:21:00.000+02:00

Mul on ilus roheline siidisall. Õuest tulles panin ta kenasti mantlile. 1 niit on inetusti narmastest välja veninud ja mis ma näen - see pikk niit seisab omaette õhus nagu ronitaim ja upitab riiuli poole. Kuidagi hirmutav. Kiikan aina mantli poole :)

Sümboolne privaatsus

2005-11-07T13:55:00.000+02:00

Avastasin tööl vetsupaberil südamed ... no on lugu! Milline devalveerimine! Samas on nii hellitav päeva jooksul vähesed intiimsed hügieenihetked südamliku paiga viimistleda.

Helged hetked

2005-11-04T12:59:00.000+02:00

Eilse terrori lohutuseks nägin täna hommikul läbi linna liikudes vähemalt tosinat lehti riisuvat kojameest-naist. Neid silmates tekkis endalgi sundliigutus luuvarrega kraapimise imiteerimiseks.
Kõige lahedam vana oli Kalamajas, kes riisumisele pausiks taskust provianti murdis ja põsed punnis pikka ning kolletunud kõnniteed hindas. 2 tuvi siblisid tal kannul nagu kodukanad (loomulikult JUST täna jätsin kaamera koju). Jube lähedal tiirutasid. Vana polnud kade ja puistas neilegi ja kui liiga suure tüki viskas, siis kummardus ning peenestas palukesteks. Tuvid ei läinud kaugemale, kui vana äkki kummardus - vot nii sõbrad olid.

Autor: Roco

Paljasjalgsed

2005-11-04T12:18:00.000+02:00

Olen tähele pannud, et kui suuremat sorti varguse ohvriks satun, siis jään arusaamatu pilguga vaatama tühja kohta, kus kaotsis asi varem oli. Naabritega vaieldes vaatasin ainult põrandale, nagu näeks saabastest hologramme :) Eile õhtul kadusid saladuslikult ukse tagant millegipärast meie kõik talvejalatsid. Umbkeelsetel naabritel läksid vanamehe lemmik tufliki - need peaks ju sussid olema?! Kes küll hoolib teiste higistatud kosse? Ju siis on keegi. Oleks siis üllal eesmärgil kodututele, aga vaevalt ...

Deem, just siis kui viimane viimistlemine käsil ja niigi kroonid veerevad peos.

Kümmekond aastat tagasi varastati mu esimene auto. Hoidsin teda küll hoolikalt pisut roostesena, aga tutikad rehvid ja ilus läikiv sumps ilmselt olid vastupandamatud. Kui kontorist väljusin ja parklas võti käes ringlesin, siis ei suutnud ma uskud, et ma sinist värvi ära ei tunne. Läksin tagasi üles ja helistasin Targemale, tema soovitas uuesti minna vaatama :) Läksingi, vaatasin ja siis juba politseisse, seal vaadatakse siiani. Isegi kaardimoori juures käisin, tema soovitas Tallinna lähedalt vee äärest otsida. Oh neid sõelutud Viimsi ja Tabasalu metsaaluseid. Tolku malo.

Vargapee

Ütle mulle kes on su naaber ja ma ütlen ...

2005-11-01T14:25:00.000+02:00

Kui juba naabritele hiljuti jutt läks, siis pikka aega oma teadlikust elust veetsin Õikal.
Kunagi ammu elas naaberkorteris vene perekond, kus tütar imekena, aga papa peksis mammat. Papa oli siuke ilueedi, käis ümber järve jooksmas ja peale trenni kõndis oma palja higise pruuni hoolikalt voolitud torsoga (deem, sel sõnal on haarav jõud) mööda õue edasi-tagasi. Tol mehel olid ikka närvid kõvasti läbi. Naabritüdrukuga kord toksisime pikalt vastu naabrimehe seina, tema pauhhti ukse taha ja mul oli õnneks vanaema külas. Tema ajas mehenässi minema, sest meie tegime niiiiii suured silmad imestusest. :) Toksisime edasi, kaua enam ei viitsinud.

Samasse korterisse kolis mingi kääbuste paar. Nemad praadisid tihti liha, aga tõeliselt jube kärsahais oli pidevalt trepikojas. Neil oli spintser (või mingi taolise nimega peni), kelle karvu oli absoluutselt kõik kohad täis, ka trepikoda. Kui kutsa ära suri (arvatavasti selle lihakärsavingu kätte) siis läks paar lahku ja kolis ära.

Siis tuli noorpaar. Tegi suure-suure remondi (lammutasid seinu ja panid satipanni akna taha) ja hakkasid last tegema. Õnnetuseks täpselt minu magamistoa kõrval. Mõlemad võrdlemisi häälekad ja kutt üsna vastupidav ;) Enne seda oli neil kummaline komme äratuskella kasutada. Raadiokell pandi hommikul 6-ks tuutu-reźiimis lõugama ja ise nad ei viitsinud seda teisest toast kinni tulla panema. Jube häiriv. Sai siis ka kord keset kena pühapäeva enne pikemat väljaskäiku muusikakeskus õigesse kohta (stepsli juurest kostab kenamini) seatud ja Rammstein vähe valjemini kordusele pandud. Peale seda oli äratuskellale reageerimine silmapilkne - tümp-tümp-tümp kostsid sammud teisest toast. Huvitav, kas neil magamistoas polnud stepsleid või oli äratustuutu liiga õõvastav?

See ontlik naabriproua ei paistnud millegagi silma, kui et rõdukastides õitsesid lilled ja väljudes olid lokid sätitud ning et uksel number eristuks taustast, siis läbipaistva plaadi alla oli roosa kitli lapike pandud.

Sõnum

2005-10-31T15:15:00.000+02:00

Tõusev sügisene päike on paar korda lahedaid stseene joonistanud. Eelmisel aastal, kui mul ärev akadeemiline periood kestis, sain 1 hommik suisa ilmutuse. Olen kindel, et see oli tegelikult vihje mu kadunud esiemalt, kellelt nõu olin küsinud. Muidu oli novembrile kohaselt hall taevas, aga selja tagant tulev valgus oli nagu proźektoriga suunatud suurtele korrusmajadele (Kristide maja). Kõik oli keansti sätitud - lava ja eesriie jakõik. Sürreaalne valgus oleks justkui mullegi paar dimensiooni juurde andnud. Lasnamäe oli suisa kaunis! Hmm, polegi end ammu multikas tundnud.
Paar hommikut tagasi nägin jälle taolist etendust, tõsi mitte nii võimsat.

Õlu on parem kui ...

Koeratorso

2005-10-27T14:27:00.000+03:00

Hommikul kosserdas mulle tänaval vastu koera jalutav vanamees (või vastupidi) ja mul tekkis tõeline kaastunne vanainimeste penide suhtes. Olgugi nad hoitud elukaaslased, miks nad alati inetult kandilise torsoga on ja vaarudes kõnnivad? Mitte mingisugust plastilisust. Kas neid hoitakse mingis kastis sundasendis?

Kunagi elas mul üleval vanapiigast naaber, kes ilmselt koeri kogus. Mina ei tea kust ta neid sai ja kuhu siis jälle sokutas. 1 isend oli üllatuslikult elurõõmus ja uudishimulik, aga seda ei lubatud trepikojas mind nuusutamagi; helehäälne nõudlik "Bimbu!" ja lohistati küünte klõbisedes trepist alla. Peni oli pika karvaga ja JUBE räpane. Olen kindel, et sellega pesti põrandaid vms.
Samal mooril olevat veel voodihaige ema olnud hooldada, aga see oli nagu mingis müsteeriumis, st keegi polnud kunagi neile sisse saanud. Pidi ikka muldvana ema olema, sest visuaalselt oli to moorgi juba päris eakas. Mina kuulsin küll aegajalt arvatavat diaaloogi, aga millegipärast kostus ainult 1 tuttav hääl, mis tihti käratas: "Ära karju!". Alati suhtles ta läbi ukse. Eriti lahe oli siis kui ta mul kööki lahinaga uputas ja minu koputamise peale ajas mu ära hulluhundijutuga. Hiljem tõi mulle telefoniraamatu :)vabnduseks, et oli jah tema mäda toru. Mina prõmmisin kõik ülemised naabrid läbi ja ensele ülisuureks üllatuseks suutsin soravalt vene keeles vastavad päringud teha.

Nüüd on mul ülemisteks naabriteks häbelikud varesed ja tapjamesilased, keda kuumutatud värvi hais ründama ajab.

o dolce Napoli

2005-10-27T14:18:00.000+03:00

sul mare luccica
l'astro d'argento
placida è l'onda
prospero il vento

venite all'agile
barchetta mia
santa lucia, santa lucia

(mere kohal hõbedased tähed, rahulik laine, puhub tuuleke; tulge mu kergesse paati)

Pole küll Napoli, aga lõunamaine sadam siiski.

P.S. kuu va lakekrants istub kõrtsis

Hoplaa ja 1 vähem

2005-10-26T14:16:00.000+03:00

Võllahuumorit

Vissid tuppa!

2005-10-25T14:32:00.000+03:00

Kanapadi

2005-10-21T09:58:00.000+03:00

Tänane hommik on olnud kirju. Kõigepealt nägin lahedat und müstikast ja saadanast, kus ma suutsin viimase käsilased üle mängida :)Ei raatsinud üldse tõusta. Pealegi oli pime, vihmaladinat oli kuulda, sellisel hommikul põõnaks kohe kenasti.

Siis sõitsin ühel autol sabas, millel oli tagaaknal suur KANApadi. No nii sürr. Tavaliselt on väikelastel sängidesse kuhjatud need megasuured loomad, aga ilus valge kana, pundunud hiigelnokaga ja kenasti hari ka püsti. Ei olnud kuke moodi ... kuigi mine tea, mõni võtab võibolla neid aastahoroskoope väga isiklikult.

Siis peatun pea alati Kreutzwaldi tänaval foori taga täpselt samas kohas, kus hiljuti kena neiu maha lasti (kusjuures täpselt samas kohas olles on meile kunagi punase fooritule ajal tagant sisse põrutatud). Hirmutav mõelda, et kui oleks ... Seal on endiselt suur kuhi lilli. Ja mis ma näen - väike rott sörgib aiaäärt pidi lillede alla. Nagu Wilbur.

Muidu on udu tore

2005-10-20T12:50:00.000+03:00

Hiljutistel hommikutel on udumassist auto klaasidele paks kaste jäänud. Pole midagi, kuivab sõidu ajal ära. Aga praegusest elukohast tööle sõites paistab täpselt hommikune madal päike vastu ja viska või tiritamme, tõesti mitte midagi ei näe. Iga kord palvetan, et mõni inime ette ei astuks. Ühel kargel hommikul parkis pakiauto hädatuledega (näoga minu poole) minu sõidusuunas! Jobu. Tavaliselt pistan pea aknast välja ja sõidan ülimalt venides selle tänavalõigu, õnneks pole see kuigi pikk.

San Galgano

Dünaamika

2005-10-19T16:50:00.000+03:00

Happily everafter

2005-10-18T12:51:00.000+03:00

- Kindel, et õige sõrmus sai?
- On-on, peab olema.
- Jama, ei taha minna hästi.
- No mida ***, suru-suru.
- Oleksid võinud enne seebitada või midagi...

Bäng-bäng

2005-10-17T13:54:00.000+03:00

Appi kui piinlik lugu juhtus. Astusin Kalamaja postkontorist välja, trepiastmelt alla auklikule tänavale ja kukkusin! 1 käsi oli taskus ja millegipärast ei saanud ma seda välja. Kõik toimus aegluubis. Jessus-dessus, nagu deem baywatch! Prantsatasin alguses ühele põlvele, siis teisele ja küünarnukiga päästsin näo maandumisest. Jube valus oli, alguses seisin samas kohas valust halvatuna ja sädemed praksusid silmist. Õnneks midagi katki ei läinud. Igatahes ei saa ma nüüd põrandat üle lihvida, sest see eeldab põlvili liikumist...

Väidetavalt kõige coolim disain (s.t. B & O) :)
(pildil 3 reisikaaslast)

Kumba pidi siis?

2005-10-14T09:25:00.000+03:00

/"Hinzelmann rääkis neile loo oma vanaisa pasunast ja sellest, kuidas ta püüdis seda külmalaine ajal mängida, kuid küüni juures, kuhu vanaisa oli harjutama läinud, oli ilm nii külm, et pasunast ei tulnud törtsugi. Tuppa tulles pani ta pasuna ahju kõrvale sulama. Kui siis pere öösel voodis lamas, hakkasid pasunast väljasulanud helid tulema. Mu vanaema ehmatas nii ära, et pidi peaaegu kassipojad sünnitama."/

Ameerika jumalad Neil Gaiman
Nimetet raamat ahvatles mind alguses oma tempoga. Arvasin, et leidsin kauaaegsele lemmikule (Bulgakovi Meister ja Margarita) eelisseisus konkurendi. Nüüd mõtlen, et jumalate sisu on kuidagi liiati aktiivne ja kirju ja pean tõsiselt meenutama ja mõned asjad üle lugema, et eelnevaid äktsione mäletada. Nagu amjeeerika ülepikitud hittfilm, mis küll haarab, aga ununeb. Maiustan veel ühe N.G. teose ja siis üldistan :)

Annan aega ja meenutan natukese aja pärast uuesti. Tegelikult peaks uuesti lugejapäeviku sisse seadma. Saksas elades lugesin palju (rekord 11 raamatut kuus, kusjuures 3-s erinevas keeles). Kirjutasin kenasti sisu ja tekkinud emotsioonid üles ja siiani on lahe kommentaare üle lugeda.

P.S. Pole küll teab mis eluline dilemma, aga kuidas panna raamat riiulisse? See tähendab, et kummale poole pead kallutada kui seljalt nime ja autorit lugeda. Paremale või vasakule? Kirjastajatel pole ju ka ühtset reeglit. Mulle meeldib panna nii, et esikaas jääks õigetpidi ja näoga paremale, aga siis jäävad kõik (kui pole just sari) erinevat pidi.

Vanaemadest juttu tehes ...

Autor: Roco

Tervitused teoloogidele

2005-10-13T11:17:00.000+03:00

Ikka veel heliseb

2005-10-12T16:17:00.000+03:00

Vot, selle eelnevalt mainitud helinaga peas saan minna sinna - minu siiani lemmik suurlinn Itaalias. Siena.

Täna tegime signor Pavarottile üllatuse ja laulsime kohmetult sünnipäevaks (vana juba 70) "Metsatee" lugu + tööl tegin tiramisu'd ... deem, ma olen osav! :)

Iga päev heliseb peas

2005-10-10T16:01:00.000+03:00

Kui eelmine aasta see suur asi sai õpitud, siis nüüd on hea kergemale studeerimisele pühenduda. Õpin uut keelt. Kodus valjusti loen ja kaifin selle keele võnkeid. Mulle nii meeldib, tempo on ka parajalt kiire ja tihti on võimalust praktiseerida. Praegu on see faas, kus sõnad on alles igemetes :) Oli kunagi "Skangpoomijate" etendus ja pronokkimise vahele püüdsid tegelased sõnu välja spunkida, vaevaliselt kasvasid need igemetest välja. Vat selline tunne ongi. Saan kenasti aru ja mõne lause mõistan isegi spunkida, vastuseid jookseb peast läbi rohkemgi ... a no ei tule veel välja! Nii kimbatusse ajab. Iga päev heliseb mõni uus sõna mul peas.

Minu sünnipäeval 2004

Kirsike

2005-10-07T13:31:00.000+03:00

Isver-susver, teismelise põli polegi veel läbi! Olid kunagi plakatid seinal ja näod särgil, kuigi erilist ahhetamist ma ei mäleta. Aga nüüd, suure ja kogenuna kallutan pea küljele ja ohkan igatseval häälel. Jube piinlik, aga endal nalajakas ja otsustasin üles tunnistada. Vat on 1 tuntud äritegelane, pildilt nägin (tegelikult olen kunagi ka elusast peast näinud) ja vastu vaatas imearmsa helge naeratusega pisut kohmetu tüüp. Sellise ilmega võiks kirikuõpetaja olla. Kindlasti sümpatiseerib teadmine tema põlgusest mõtetute esindus- ja massiürituste vastu, niisamuti vastumeelsus ajakirjanduses figureerimise kohta. Igatahes on praegu ta minu kujutluses vahukoorekoogike, kirsiga :)
Hilinenud sünnipäevatervitused!

Kahtlaselt läbipaistev

2005-10-07T12:44:00.000+03:00

Dushi all peaks enne külaliste tulekut käidud olema, muidu tunneks end kui röntgenis.

Vaid teadma pean

2005-10-06T15:56:00.000+03:00

Tõe hetk on lähedal
teadmine on nurga taga
karjub häälel kähedal
mu vaist kes muidu vaga
vaid teadma pean
mis kindel soov
ja läbi vean ...

On soolapuudad söödud
ja talumist saab veel
ka inetused öeldud
kuid ühine on meel
vaid teadma pean
mis kindel soov
ja läbi vean ...

Mu usk on tugev
proovil kannatus
eks näis mis tuleb
võimas ilmutus
vaid teadma pean
mis kindel soov
ja läbi vean ...

Meened maakera kaenlaaugust

2005-10-04T10:25:00.000+03:00

Eksootika Taimaalt. Põnev.
Parempoolne on siuke vetruv paks vannimüts, millel ohtralt suuremaid seemneid paksus magusas pudrus, nämma, aga tüütu süüa. Pruun siilike on oma ogadega ahvatlev, kuigi meenutab mardika hüljatud kesta, sisu on nagu pehme kastan, kirjeldamatu hapu-mõru-magus; üldse ei istunud. Suur tiivakestega redis osutus mahedaks kiiviks ja seda sööks kilode kaupa. Ajab suisa kadedaks, selline ilus ja hea.

Ja see vasakpoolne ... see on tavaline väiksem eesti ploom.

Pikapäevarühm

2005-10-03T16:50:00.000+03:00

Mul on kodus mõnus tekk. Unenäod on kirjud.

Karta on, et kvaliteetaeg saab kujunema siin :)

Terror, jälle

2005-09-30T14:09:00.000+03:00

Kahju kohe endast, aga eile õhtul sain tõelise terrori osaliseks. Tuli 1 film, mida olin tahtnud ammu juba uuesti vaadata, just selle lõpu pärast. Kommertskanalite reklaamiterror on paratamatu, aga eile sain ma maruvihaseks ja ei suutnud enam 10 minutit enne lõppu piisavalt rahulikuks jääda. Ma ei näinudki lõppu! Kuidas see võimalik on, et iga 3 minuti tagant lastakse 10 minutit reklaame? Öösel, pool 12! Ja pikalt. Solvav. Vaatajat peedistatakse täiega ja reklaaminormide ületamisel tasutakse trahve vaid paar penni. Ma ei arva, et ma mingi väga aktiivne telekavaataja oleks, aga - elagu filmilaenutused ja ärge imestage, et inimesed netist filme laevad (isegi kui kvaliteet just super pole). Sama nõme on uudiste vahele reklaame kedrata ja iga natukese aja tagant üles lugeda, millistest uudistest kohe-kohe juttu tuleb.

Berlusconi on jumal!

2005-09-30T11:08:00.000+03:00

Väidetavalt tõestisündinud lugu Itaaliast, kus vanaproua kaotas müksu järel mälu - ei tundnud oma meest ega poega, aga Berlusconit teadis küll väga hästi. :)